LPDA (Log Periodic Dipole Array) |
| logaritmiline antenn Logaritmiline antenn on laiaribaline terava suunakarakteristikuga saate- või vastuvõtuantenn, mis koosneb harilikult kahest paralleelsest latist moodustatud poomile paigutatud erineva pikkusega dipoolidest. Viimased ühendatakse fiidriga selliselt, et iga dipooli mõlema naabri signaalid on faasis 180 kraadi nihutatud ning üks naaber töötab antud dipooli suhtes direktorina (suunajana) ja teine reflektorina (peegeldajana). Dipoolide pikkused ja vahekaugused arvutatakse nõnda, et antenni omadusi kirjeldab perioodiline funktsioon sageduse logaritmist. Naaberdipoolide pikkuste suhe on konstantne kõigi paaride puhul.
Vaatleme 7 dipooliga antenni, kus näit. dipooli d3 pikkus vastab sagedusele f3, d2 töötab d3 suhtes reflektoritna ja d4 direktorina. d2 omakorda töötab dipoolina sagedusel f2 ning tema reflektoriks on d1 ja direktoriks d3 jne. Logaritmilist ehk logaritm-perioodilist antenni nimetatakse Eestis ekslikult ka "logoperioodiliseks" antenniks. Eesliide "logo-" tuleb kreekakeelsest sõnast "logos" ja tähendab sõna, lauset, kõnet vms. ning sellel pole midagi tegemist logaritmiga R.H. DuHamel ja D.E. Isbell leiutasid logaritmilise antenni 1957.a., kuid kulus aastakümneid, enne kui hakati mõistma selle leiutise praktilist tähtsust. Alles hiljuti saadi aru, et logaritmiline kuulub tänapäeval kõige perspektiivsemaks peetavate nn. fraktaalsete antennide klassi. |
