Väljatransistoril on neli väljaviiku - läte, pais, neel ja kere. Kuna enamikus rakendustes tuleb läte ja kere nagunii kokku ühendada, siis tavaliselt tehakse see ühendus ära juba transistori korpuse sees ja korpusel on ainult kolm väljaviiku.

Väljatransistori väljundvoolu (lätte ja neelu vahelist voolu) reguleeritakse sisendpinge (lätte ja paisu vahelise pinge abil). Paisu ja selle all asuva kanali vahel on isolaatorikiht (klassikaliselt SiO₂), nii et pais ja kanal moodustavad kondensaatori. See tähendab, et alalisvool läbi paisu on alati null, kuid juhtpinge muutmisel toimub selle kondensaatori laadimine koos sellega kaasneva energiakuluga. Kuna kanali enda elektrijuhtivus on sama hea kui metallidel, siis on kanali takistus väga väike ja seda läbiva elektrivooluga kaasnev energiakulu on tühine. Seega võib öelda, et energiakaod väljatransistoris on seotud ainult paisu ja kanalis vahelise mahtuvuse ümberlaadimisega. See asjaolu teeb väljatransistorid eriti sobivaks sellistes rakendustes, kus transistor on suurema osa ajast kas täiesti kinni või täiesti lahti