Baudot code



Baudot’ kood 1874.a. prantslase Émile Baudot leiutatud meetod tähemärkide kodeerimiseks elektrisignaalide abil, EBCDIC ja ASCII koodide eelkäija. Baudot’i koodi kasutati peamiselt teletaipides.

Baudot’ koodi puhul kasutatakse 26 tähemärgist koosneva tähestiku kodeerimiseks 5 bitti, mis võimaldab kodeerida kokku 25=32 märki ning kuna kõigi märkide koodid on ühepikkused, siis võtab nende edastamine alati ühepalju aega (varem telegraafides kasutusel olnud Morse koodi puhul on erinevatele tähemärkidele vastavad koodid erineva pikkusega). Kuna koodid olid ühepikkused, siis võimaldas Baudot’ kood kasutusele võtta sünkroonside, kuigi see nõudis saate- ja vastuvõtupoole seadmete mehaanilise kiiruse väga täpset sünkroniseerimist ja vähendas süsteemi töökindlust. Selle probleemi lahendasid 1907.a. Teletype Corporation’i asutajad isa ja poeg Krummid start-stopp sümbolite kasutuselevõtuga, nii et iga tähemärk algas startsümboliga ja lõppes stoppsümboliga.

Uus-Meremaa lambakasvataja Charles Murray lõi oma 5-bitise koodi, mis erines märgatavalt Baudot’ koodist ja oli kohandatud vastavaks kirjutusmasina klaviatuurile. 1930-ndatel standardiseeris CCITT veel ühe 5-bitise koodi, mis nimetati ITA2 (International Telegraph Alphabet number 2). USA-s hakati siiski kasutama sellest mõnevõrra erinevat koodi Teletypewriter code

Baudot’ nimest on tuletatud andmeedastuskiiruse ühiku nimetus bood